Piparmünt- tuttav ja tundmatu.

Piparmünt on üks neist taimedest, mille kohta peaaegu kõigil on arvamus.„Hea kõhule“, „värskendav“, „aitab iivelduse vastu“. Ja enamasti ongi see kõik tõsi. Samas on piparmünt ka hea näide sellest, kuidas liiga tuttav taim kipub kaotama oma ravimtaimestaatuse ja muutub lihtsaks igapäevajoogiks. Ravimtaimeteaduse vaatenurgast ei ole piparmünt sugugi nõrk ega neutraalne. Vastupidi – tegu on tugeva toimega ravimtaimega, mille mõju sõltub väga palju sellest, kellele, millal jamis kujul teda kasutatakse.

Piparmünt (Mentha × piperita) ei ole looduslik taim, vaid hübriid, mis on tekkinud vesimündi ja rohemündi ristumisel. Just see hübriidsus annab talle suhteliselt stabiilse ja tugevatoimeainete sisalduse, eriti mentooli osas, mistõttu on piparmünt ravimtaimena kõige enam uuritud ja kasutatud mündiliik.

Lisaks klassikalisele piparmündile kasvatatakse ja armastatakse ka mitmeid teisi mündisorte – näiteks rohemünti, maasika-, šokolaadi- ja õunmünti –, mis erinevad üksteisest peamiselt maitse, lõhna intensiivsuse ja toime tugevuse poolest. Need on üldiselt magusamad ja pehmemad sordid ning sobivad hästi igapäevaseks teeks ja maitseandjaks, kuid ravimtaimena on nende mõju üldjuhul leebem.

Eestis kasvab ka looduslikke mündiliike, eeskätt vesimünt ning kohati ka põldmünt. Ka neid on rahvameditsiinis kasutatud seedimise toetamiseks ja iivelduse leevendamiseks, kuid nende toime on piparmündiga võrreldes mahedam, sest looduslikes tingimustes võib toimeainete sisaldus oluliselt varieeruda. Seetõttu eelistatakse ravimtaimena enamasti piparmünti, samas kui looduslikud ja aretatud mündid leiavad kasutust pigem toetava või igapäevase teena.

Miks piparmünt mõjub kõhule nii hästi – ja vahel ka halvasti

Piparmünt on üks enim kasutatud ravimtaimi just seedimise toetamiseks ja kõhuvaevuste leevendamiseks. Tema peamine toime on seotud silelihaste lõõgastamisega. Silelihased on need lihased, mis asuvad meie siseorganites – soolestikus, maos, sapiteedes – ja ei allu meie tahtele. Pingeid lihastes tekitab eelkõige stress ja närvipinge, sest seedetrakt on otseselt seotud närvisüsteemiga ja reageerib vaimsele koormusele kiiresti. Lisaks võivad lihaspingeid süvendada kiirustades söömine, ebaregulaarsed toidukorrad, raskesti seeditav toit ning gaaside kogunemine soolestikus.

Piparmünt aitab just selliste spastiliste vaevuste korral. Seepärast on ta paljudele asendamatu abiline iivelduse, gaaside ja närvilise kõhu puhul.

Samas on siin ka põhjus, miks piparmünt ei sobi kõigile. Piparmünt ei vali, ta lõõgastab ka söögitoru alumist sulgurlihast, mistõttu neil kes kannatavad refluksi ja kõrvetiste käes, võib seisund halveneda.

Soe või külm? Sama taim, erinev mõju

Piparmündi puhul mängib väga suurt rolli joogi temperatuur. Üldiselt soe tee lõõgastab ja rahustab, külmalt mõjub münt pigem ergutavalt. Kuid jällegi leia endale sobiv viis, vaata kuidas sinu keha reageerib.

Hommikul sobib paremini jahe või toasoe jook- mõjub ergutavalt, aitab uimasuse puhul ja teeb pea kiiremini klaariks. Kui su  närvisüsteem on väga tundlik, ei pruugi ta sulle nii hästi sobida.

Õhtul sobib pigem soe või kuum tee, mis toob rahu ja lõõgastust. Kuid kui kipud õhtuti kergesti erutuma või jääd halvasti magama, ei ole piparmünt parim valik.

Seedimisvaevuste korral tuleks piparmünditeed juua kindlasti soojalt või leigena, sest soe jook toetab silelihaste lõõgastumist. Kõige sobivam aeg on pärast sööki, kui tekib raskustunne või puhitus; joo väike tassike teed söögi lõpetuseks, eriti kui toidukord on tugev ja toekas olnud.

Üldine rusikareegel on lihtne: mida külmem piparmündijook, seda ergutavam mõju.

Kuigi piparmünti kasutatakse kõige sagedamini just seedimise toetamiseks, ei piirdu tema väärtus üksnes kõhuvaevustega- ta aitab meid ka muul viisil.

Kinnine nina ja piparmünt

Piparmündi eeterlikku õli kasutatakse sageli nohuse nina puhul, sest mentool aitab kinnise nina puhul päris hästi. Küll tasub arvestada, et ta ei ravi põletikku ega eemalda nohu põhjust. Eeterlikku õli võib panna tilgake nina alla või aeg- ajalt sisse hingata, teeb olemise lahedamaks. See variant sobib täiskasvanutele lühiajaliselt, kuid ei ole soovitatav väikestele lastele ega pikaks kasutuseks.

Piparmündist võib teha ka tinktuuri.

 Tinktuuri valmistamiseks lastakse piparmündil alkoholi, tavaliselt viina sees pikemalt tõmmata. Kasutatakse väikestes kogustes, tavaliselt mõnetilgana vees, kui vaevavad äge iiveldus, krambitunne kõhus või närvilisest pingest tingitud seedimishäired. Tinktuur sobib lühiajaliseks ja vajaduspõhiseks kasutamiseks, mitte igapäevaseks tarvitamiseks, ning ei ole soovitatav lastele, raseduse ajal ega inimestele, kellel alkohol või piparmünt ärritab magu.

Kui kaua piparmünditee ravitoime säilib?

Piparmündi toime põhineb suures osas eeterlikel õlidel, mis on lenduvad. See tähendab, et nad kaovad ajapikku ning lagunevad valguse, õhu ja soojuse toimel. Kui taim on hästi kuivatatud ja õhukindlalt hoitud, säilib ürdi ravitoime umbes aasta, ehk parim on taim saagist saagini.  Maitse pärast võib juua ka hiljem. Hea teematerjali tunned ära tugeva iseloomuliku lõhna ja „õhkava“ maitse järgi.

Kotitee või käsitsi korjatud taim – kumba neist eelistada?

Kas maitsel ja sisul on vahet? Enamasti on.

Poe kotitees kasutatakse sageli väga peenestatud materjali, säilivusaeg on pakendile märgitud pikem kui aasta ning sorte valitakse pigem maitse kui toime pärast.

Enda käsitsi korjatud või väiketootja piparmünt sisaldab enamasti rohkem eeterlikke õlisid ning lehed on jäetud tervemaks. Kui pakis on terved lehed ja saad ise vahetult enne tee tegemist need peenemaks pudistada, tagab see toimeainete pikema ja parema säilimise.Väiketootja tee eelis on ka see, et tarbijal on võimalik küsida, millise mündisordiga on tegu, sest sageli kasvatatakse just ravitoime poolest tuntud taimi, mitte üksnes maitse pärast valitud sorte. Nii jõuab teetassi taim, mille toime, korjeaeg ja kasutusviis on teadlikult valitud, mitte juhuslikult kokku pandud.

Seetõttu on ravitoime sageli tugevam just hoolikalt korjatud ja kuivatatud taimel. Kotitee sobib igapäevaseks joogiks, aga vaevuste korral tasub valida kvaliteetsem tooraine.

Piparmünditeed võib juua ka niisama, maitse ja harjumuse pärast, kui sul pole vastunäidustusi ,nt refluks või kõrvetised. Siiski pea siingi piiri, mõõdukus on alati parim. Kuid nagu juba juttu oli, siis piparmünt on ravimtaimena tugev taim. Et sa endale liiga ei teeks.

Piparmünditee – kellele ei sobi?

• Refluks ja kõrvetised: piparmünt võib vaevusi süvendada.
• Sapikivid / sapiteede häired: kasuta väikestes kogustes ja jälgi enesetunnet.
• Ülitundlikkus/allergia piparmündi või mentooli suhtes.
• Väikelapsed: vali pigem leebem tee või tee väga lahjalt, alla 4 aastastele pigem mitte.

Piparmündi eeterlik õli- ära kasuta

• Imikud ja väikesed lapsed: ära määri nina alla ega kasuta näopiirkonnas (mentool võib olla ohtlik).
• Krambianamnees / krambihaigus: väldi.
• Sapiteede häired, sapikivid, maksaprobleemid: väldi suukaudset kasutust.
• Ülitundlikkus/allergia piparmündiõli või mentooli suhtes.

Niisiis, kui piparmünt on sul tassis pigem harjumusjoogina, hoia kogused mõõdukad ja vaheta aeg-ajalt teiste taimedega – organismile meeldib vaheldus. Kui aga kasutad piparmünti ravieesmärgil, näiteks korduvate seedevaevuste leevendamiseks, siis ei tasu jääda nädalateks ainult piparmündi peale: kui vaevused püsivad, on mõistlik otsida põhjus ja vajadusel küsida nõu. Nii jääb piparmünt sinna, kuhu ta kõige paremini sobib – hea maitse ja tark ravimtaim ühes.

Nagu paljude ravimtaimede puhul, peitub piparmündi tegelik väärtus teadlikus kasutamises, mitte automaatses harjumuses.