Korjan kuusevõrseid puutumata loodusest, kohtadest, kus loodus on veel rahus – tänavu sattusin korjamise ajal  isegi sokku nägema ning tema mörinat kuulma.  Võrsed nopin siis, kui nad on juba veidi kasvanud, umbes kuni 5 cm pikkused. Kuna kuused arenevad erinevalt, pikeneb ka korjamise aeg loomulikult – kui üks puu on juba valmis, teine alles alustab. See võimaldab korjata rahulikult ja austusega. Esimesi võrseid leiab olenevalt aastast juba mai keskel ning kui hästi otsida, saab korjata ka jaanipäevani.

Koju jõudes panen värsked võrsed kohe veega potti ja kuumutan keemiseni. Lasen neil tõmmata kuni järgmise päevani. Seejärel kurnan – ja ega midagi raisku ei lähe, kurnatud võrsed rändavad taaskasutusse minu uhkesse rodopeenrasse. Tõmmisele lisan suhkrut (u 700–800 g liitri kohta) ja kuumutan vähemalt 10 minutit. Vahepeal eemaldan ka pealekerkinud vahu. Kuumuse kestus mõjutab siirupi värvi – mõni tuleb kuldne, teine merevaigukarva. Maitset see ei mõjuta, aga iga partii on kordumatu.

Lõpus lisan värskelt pressitud sidrunimahla, mis tasakaalustab maitset ja aitab siirupil säilida. Kui siirup on valmis, villin selle pudelitesse, lasen jahtuda ja viin keldrisse hoiule, kuni see leiab tee sinu lauale.

Mõni pudel võib olla kergelt hägune või sisaldada sadet – see on täiesti loomulik. Õietolm õhus, sidrunimahl ja tõeline looduslikkus ei tee siirupit vähem väärtuslikuks, vaid just vastupidi.

Ja pane tähele! Minu siirup säilib avamata hästi, hoia pigem jahedamas ja valguse eest peidus. Kui aga korgi maha keerad ja kasutama hakkad, hoia pudelit kindlasti külmkapis! Kuna ma ei lisa sinna ühtegi lisa- ega säilitusainet, et oleks ikka hea. Minul on kasutusel olev pudel külmkapis säilinud vähemalt aasta. Ilmselt säilib ka kauem, kuid enne saab lihtsalt otsa 🙂